Müra - mis see on ning kuidas seda mõista?
Müra on inimesele ebameeldiv, häiriv või tervist ja heaolu rikkuv heli. Müraks saab määrata helisid nii indiviidi kui ka keskkonna seisukohalt eeldusel, et need on ebameeldivad, häirivad ning koormavad või kahjustavad organismi füüsiliselt või vaimselt.
Müral ja helil pole peale subjektiivse tajumise füüsikalist erinevust, seega ei saa seda defineerida ainult detsibellides (dB). Sellest tulenevalt mängib lisaks helitasemele olulist rolli ka müra ajaline kestvus, müra iseloom, muutus ajas ning asukoha spetsiifilised ja sotsiaalsed tegurid.
Subjektiivsetest näitajatest on kõige tähtsam neist müra tugevus, sellele järgneb heli kõrgus, jagunemine ning viimaks helitugevuse muutumine ajas. Heli füüsikaliseks kirjeldamiseks on tarvis teada järgmisi näitajaid: tugevus ehk helitase (dB), sagedus (Hz) ja aeg (T).
Müra iseloomustamine
Müra tugevust saame subjektiivselt hinnata kuulmise järgi ning füüsiliseks kirjeldamiseks saame teostada mõõtmised. Häiriva heli sageduse kirjeldamine on kordades keerulisem, kuna inimesed tajuvad helisid erinevalt.
Helisid saame kirjeldada füüsikaliselt viisil, kui viitame sagedustele (Hz). Näitena kirjeldatakse paljudes kohtades liiklusmüra madalsageduslikuna ning linnulaulu kõrgsageduslikuna. Olgugi, et eelnevad terminid on umbmäärase täpsusega, siis annavad nad efektiivselt edasi heli kirjelduse. Madalsageduslik müra (20-100 Hz) on kõige lihtsamalt öeldes bass (nt muusikas), kesksageduslik müra (100-5000 Hz) vastab sageduslikult umbes inimhäälele ning kõrgsageduslik müra (5000-20000 Hz) linnulaulule ja kriuksumistele.
Liiklusmüra helifail (mõõdetud siseruumides):
Linnulaulu helifail (mõõdetud välisterritooriumil):
Helifailid on saadud müra mõõtmistelt, need on lõigatud lühemaks ja heli tehtud valjemaks.
Visuaalne kujutamine
Müra või heli saame visuaalselt kirjeldada mitmel erineval viisil. Kõige tavapärasem kujutusviis on "waveform", mis tuleneb heli tõlgendamisest digitaalsesse keskkonda. Antud kujutusviisist saame teada helifaili pikkuse, kuid täpsemaks analüüsiks sellest ei piisa.
Täpsem kujutusviis on heli tõlgendamine spektrisse . Sellisel analüüsiviisil näeme iga sageduse helitugevust kindlal ajahetkel, mis võimaldab müra täpselt kirjeldada ning võrrelda, kuid probleemseks muutub see siis, kui on tarvis hinnata heliomaduste muutumist ajas. Kuvatõmmistel on vertikaalselt näidatud helivaljus (dB) vastaval sagedusel, horisontaalselt on näidatud sagedused (Hz). Spekter näitab terve helifaili keskmisi korrektsioonita müratasemeid (LZeq).
Kõige täpsem müra kujutusviis on spektogramm, mis kuvab iga ajahetke helispektrit. Antud kujutusviis võimaldab lihtsas visuaalses keeles jälgida müratasemete muutumist ajas. Horisontaalsel teljel on näidatud aeg, vertikaalsel teljel sagedused ning helitugevused on tähistatud värvidega.
Müra kuulmine
Inimese kuulmismeel on mitmel moel logaritmiline. Lisaks sellele, et kuulmise tundlikkuse piirkond on väga laiaulatuslik, tajub see ka samade suurustena nii heli tugevuse kui ka heli kõrguse sama suuri suhtelisi muutusi. Seetõttu ongi müra graafilisel joonisel nii tugevuse kui ka sageduse teljed logaritmilised.
Normaalse kuulmisega noore täiskasvanud inimese kuuldepiirkond katab sagedusi, mis jäävad vahemikku 20 Hz–20 kHz. Kuulmine on kõige tundlikum piirkonnas 2–5 kHz. Näiteks 100 Hz sagedusega on kuulmise tundlikkus umbes 20 dB väiksem. Keskkonnamüra tähtsaim piirkond jääb umbes 100–1000 Hz vahele. Enamasti asub selles piirkonnas spektri maksimumpunkt. Keskkonnamüra puhul esineb harva sagedusi üle 5 kHz ja pea üldse mitte sagedusi üle 10 kHz.
Kuulmismeel
Kõrva võib kokkuvõtvalt iseloomustada kui sagedus- ehk spektraalanalüsaatorit. Kuulmismeele eesmärgiks on jälgida ja tõlgendada heli spektrit ehk erineva kõrgusega osahelide omavaheliste tugevuste vaheldumist. See on peamine põhjus, miks müra ei saa kontrollida ainult ajalise nähtusena. Teisalt on see üks taustategureid, mis seletab, miks müra mõõtmine ja hindamine ei ole alati üheselt seletatav ja lihtne tegevus.
Eelpool toodud graafikul on välja toodud erinevad helirõhutasemed sagedustel, mis kirjeldavad kui tugevad peavad erineva sagedusega helid olema, et valjuhäälsus püsiks erinevatel sagedustel inimkõrvale samane. Sellest tulenevalt kasutatakse müra hindamisel Eestis A ja C sageduskorrektsioone.
A ja C sageduskorrektsioonid aitavad hinnata müra täpsemalt.
A-sageduskorrektsiooni rakendatakse helitasemele, et võtta arvesse inimkõrva tajutavat suhtelist helitugevust, kuna kõrv on madalate helisageduste suhtes vähem tundlik. Sellest tulenevalt, on ka sätestatud madalsagedusliku müra nõuded numbriliselt kõrgema väärtusega. Tulemused esitatakse näiteks nii: LAeq; LAFmax. Antud korrektsioon näeb ette, et madalamate sageduste väärtuseid langetatakse.
C-sageduskorrektsiooni rakendatakse helitasemele, et hinnata madalsagedusliku müra tasemeid. Tulemused edastatakse näiteks nii: LCeq; LCFmax.
Lisaks kõige rohkem levinud A ja C sageduskorrektsioonidele on tähtsal kohal veel Z-sageduskorrektsioon. See tähendab, et korrektsiooni ei rakendata sagedusvahemikus 10-20000Hz. Tulemused edastatakse näiteks nii: LZeq; LZFmax.
Tonaalsus
Tonaalsus tähendab, et üks sagedus 1/3 oktaavribas on +5dB valjem kui sellele eelnev või järgnev sagedus. Madalsageduslikult arvestatakse erinevust suurema vahega, kuna inimkõrv on madalsageduslikult vähem tundlik. Kõige lihtsam subjektiivne seletus tonaalsusele on kirjeldada seda kui undamist.
Tonaalsuse näite helifail:
Antud failis on tonaalsus sagedusel 315Hz, mida on näha ka helifaili spektris ja spektogrammis.
Tonaalsus võib esineda samaaegselt ka teistel sagedustel ning ei pruugi alati olla nii selgelt taustmürast eristatav.
Taustmüra
Taustmüra on vägagi keeruline ja lahtine mõiste, kuna selle olemus sõltub tegevusest. Näiteks kui on soov mõõdistada liiklusmüra, siis taustmüra alla kuulub kõik muu heli, mis pole liiklusmüra (külmkapp, TV, klaviatuuriklõbin), kui aga on soov vaadata telekat, siis muutub taustmüraks kõik muu, mis pole televiisorist tulenev heli.
Kõik meie ümber tekitab heli, isegi kui see on väga vaikne. Kõik erinevad müraallikad kokku moodustavad meie ümber helimaastiku, milles oleme harjunud elama. Sellest tulenevalt tehakse müramõõtmistel ka taustmüra mõõtmised, et tuvastada milline on mõõdetava asukoha helimaastik ilma mõõdetava mürallikata. Saadud tulemuste alustel saame teha vastavad korrektsioonid, et hinnata müratasemeid täpsemalt.
Kuigi taustmüra võib olla häiriv meie igapäevasteks tegevusteks, siis on sellel ka teine külg, millele väga palju ei mõelda. Juhul kui meie elukeskkonna helimaastik on väga vaikne ning taustmüra tase madal, siis eristuvad selgemini erinevad mürasündmused, näiteks naabri rääkimine, sammud trepikojas või muude tehnoseadmete heli. Eeldusel, et meie elukeskkond pole väga vaikne, siis ei pruugi eelnevalt mainitud näited nii selgelt eristuda, sest taustmüra peidab neid enda sees.
Hea näide antud olukorda on muusika kuulamine või kohvikus töötamine olukordades kui on vaja keskenduda. Meie ümber tekkinud helid muutuvad antud näidetel valgeks müraks, mis ei sega keskendumist ning kuna nende helitasemed on üldjuhul kõrgemad kui kodudes, siis on lihtsam püsida keskendunud.
Müra mõju
Müra mõjub inimese tervisele ja heaolule mitmel moel halvasti. See võib häirida või raskendada töötamist, puhkamist, magamist, infovahetust ja õppimist. See võib kahjustada püsivalt kõrva ja põhjustada kuulmisvõime eriastmelist nõrgenemist. Lisaks sellele võib müraga kaasneda ka muid füüsilisi ja psühholoogilisi mõjusid. Müra võib põhjustada stressi või erinevaid funktsionaalseid häireid. Mürale reageerimine sõltub lisaks häiriva heli füüsikalistele omadustele muuhulgas ka sellest, millisena inimene seda tajub.
Kuulmiskahjustuse risk on müra kahjustustest kõige tõsisem. See oht kaasneb siis, kui viibida kuulmekaitsmeteta üle 80–85 dB suuruses müras kogu päeva jooksul mitu aastat järjest. Kuulmiskahjustus on pöördumatu; selle vastu ei ole ravimit ega ravi.
Keskkonnamüra tervist ohustavatest mõjudest tähtsaim on une häiritus. Uni on inimese tervise üks põhivajadusi. Müra võib lühendada und, raskendades magamajäämist või põhjustades une katkemise enne õiget aega. Häiriv heli võib segada und ka ilma täielikku ärkamist põhjustamata. Une kvaliteedi vähenemine või unest ärkamine toimub kergemini hommikupoole, mil uni ei ole enam nii sügav. Mõlemal juhul on tehtud tähelepanekuid otseste füsioloogiliste mõjude kohta, mis võivad eelneda pikaajalistele tervisekahjustustele.
On kindlaks tehtud, et müra mõjutab magava inimese ajutegevust, südame löögisagedust ja hingamist. Esimesed mõjud ilmnevad siis, kui müras esineb lühiajalisi haripunkte, mille hetkeline A-helitase ületab 40 dB. Unehäirimise risk suureneb mürasündmuste hulga kasvuga. Ärkamise lävi on hinnanguliselt umbes 45 dB ringis ja kui sündmusi on ligikaudu viis või rohkem.
Erinevad uuringud ja lisainfo:
"Liiklusmüra tervisemõjude hindamine Tartu ja Tallinna linnas" Triin Veber, 2020
"Keskkonnamüra hindamine ja müra leviku tõkestamine" Tapio Lahti
Välisõhus leviv müra - Keskkonnaministeerium
Mis on müra? - Terviseamet
Direktiivi 2002/49 III lisa muutmise eelnõus kavandatava müra terviseohtlikkuse hindamise meetodi sobilikkuse hindamine Eesti tingimustes Tallinna ja Tartu linna ning põhimaanteede näitel. Lõpparuanne